Marko oli juba ammu rääkinud ühest müstilisest kohast Eestimaal – Paganamaast, mis oma nime olla saanud sellest, et kohalik rahvas oli pinnavormide teket seletanud Vanapagana seiklustega. Teine versioon paiga Paganamaaks kutsumisel on, et omal ajal on seal elanud ka salapiirituse vedajad ja hobusevargad, kes oma paganlike tegemistega piirkonna ristinud. Paganamaal, piki Eesti- ja Lätimaad eraldavat piirioja liikudes, uskusin mina pigem seda esimest versiooni, et Vanapagan ise on siin kunagi, maganud, kive tassinud, silda ehitanud. Nii vaiksed, salapärased, põnevad ja pisut hirmuäratavadki tundusid need paigad. Sinna müstilisele ja kuplilisele Paganamaale jõudsime läbi Karula rahvuspargi. Karula nimi ei ole üldse karudega seotud nagu mina alguses arvasin, vaid tegemist on karuse maaga - raskesti haritava ja väheviljaka maaga, kus asustus suhteliselt hõre on olnud. Seda, et asustus kaugetes kohtades maal aina hõredamaks jääb, oleme kõikjal oma matkadel näinud, nii palju maha jäetuid hooneid, kodukohti, aialappe... Alati kui seisatan mõne järjekordse sellise avastuse ees tahaksin teada põhjuseid, miks see kõik on nii läinud ja kes on need inimesed, kes seal elanud on ja missugune elu on neil seal olnud. Kas olid nad ka õnnelikud? Sellel hetkel ei ole see minu võimuses seda kõike teada saada. Ma võin ise välja mõelda lood ilusast ja kindlasti õnnelikust hommikust minevikust kui veel majad seisid kindlalt ja pererahvas oli kodus..... Mõned talupidamised on õnneks ka jäänud, kes matkajate elu lihtsamaks ja toredamaks muudavad. Mul tekkis korraks isegi tunne, et kohtusime Vanapagana endaga, kui meie matkatee viis meid hoovi, kus jalutasid ringi pardid, kanad, haukus koer ja minu värsket matkakeppi asus näsima valge sarviline kits. Peremees ise oli aga lahke, seletas meile natuke kohalikust elust-olust ja müüs meile hea meelega paar ülisuurt muna, mis me õhtusöögiks ära praadisime. Olime tänulikud matkasellid.

Nõnda kirjutas Monika www.hong.ee matkalugude rubriigis.

Samas kirjutab Marko:

Kui kellelgi saab tsivilisatsioonist ja inimestest villand, soovitan tal minna Karula Rahvusparki või Paganamaale. Reis sinna saab olema pikk ja ehk ka väsitav, kuid sealne loodus ja otsatu inimtühjus korvavad selle kuhjaga. Ütlen "otsatu inimtühjus" seepärast, et meie hiljuti ettevõetud jalgsimatk hilissügisesele Paganamaale jättis eelkõige just sellise mulje. Maalilised metsajärved, sünged põlismetsad, vaheldusrikas maastik ja kitsad metsateed moodustasid kauni harmoonia sealsete arvukate mahajäetud talukohtadega, kus veel püstiolevate hoonete seinad rasket sambla ja samblikekoormat kandsid. ...Olime pannud äratuse kella 8-ks kuid ärkasime varem. Meil ei olnud kiiret, sest juba teist päeva oli meile selge, et Kaspari jalgade seisukord, suured villid päka ja talla all, ei võimalda meil teha uusi kauguskõnni rekordeid. Planeerime varasematest oluliselt lühemat marsruuti, et mitte suurendada tema piinasid. Siiski püüame oma teekonna paika panna nii, et saaksime suurema osa Paganamaast läbi käia. Vastavalt legendile oli Krabi kant vanasti üks metsarikkamaid Lõuna-Eestis. Kuid sel ajal toimetanud seal ka Vanapagan, va Põrguvürst ise. See viinud inimesi põrgusse, nõidunud inimestele ja loomadele igatsugu kurje haigusi kaela ja käinud öösiti koduloomade verd imemeas. Sealt see nimi pärit ongi. Jätame laagriplatsiga hüvasti kolmveerand kümme ja seame kõigepealt sammud oru lõpus oleva kopratammi poole, et seda Kasparilegi näidata. Sealt edasi jõuame kohta, kus edasiminekut takistab riigipiir. Veel mõni samm ja oleksime Lätis. Otsustame siiski jääda kodumaale ja liigume edasi piki riigipiiri kuni Kikkajärveni. Teel teeme paar vahepeatust huvitavana tunduvates kohtades. Üks neist jääb keerulise nimega Härdussaarõ talukoha lähedale. Seal kus kaardil tähistatud tee lõpeb, on näha, et kunagi on siitkaudu pääsenud Lätti. Alles on veel postid, millel võis paikneda sild ning teisel pool oja, mis piiri tähistab, on näha metsahämarusse kaduvat kaherööpalist rada. Loodus on lummav, erinev kõigest varemnähtust. Järsud tõusud vahelduvad kiirete laskumistega ning rattamehed Rain ja Kaspar lasevad fantaasial lennata võimaluste üle, mida siinne maastik pakub. Mina otsustan siia veelkord tagasi tulla. Tõsisema peatuspausi teeme Liivajärve ääres. Sealt leidsime eest korralikult ettevalmistatud laagriplatsi koos laululava ja puhta püstkojaga. Taamal nägime kõrgumas vaatetorni. Sobiv koht pikema suvise autosõidu või pikkade jalgsimatkade lõpetuseks tolmustel külateedel. Lõunaoote sõime kuivas püstkojas, kust siirdusime edasi nautima ümbrust vaatetornist. Avanev pilt jättis endast kustumatu jälje. Udu katmas Kikkajärve kõrgeid kaldaid, millest kohati sirutusid välja kuuskede teravad tipud. Seljandike taustal kitsas Kikkajärv ise. Kahetsustundega ronisime alla, et jätkata oma teekonda. Edasi kulges meie rada piki Liivajärve kõrget kallast, kasutades olemasolevat matkarada. See oli küllaltki kehvasti tähistatud ja täis rajale kukkunud suuri põlispuid. Tegelikult tundus nagu oleks see kord valmis tehtud ja siis kohe tegijate poolt hüljatud. Samas olukorras oli ka Paganamaa jalgsimatka ja rattarada, millel leidsime ainult ühe infotahvli ja sellegi lõhutult. Loodame, et järgmine kord tulles on kõik nii nagu peab ning turistidele selgesti tähistatud ja infotahvlitega varustatud matkarada ette valmistatud. Üsna varakult jõudsime Krabi lähistele. Kuidas me ka ei venitanud ja kui aeglaselt me ka ei käinud, saime telgi püsi pisut enne kolme. Ei aidanud ka rekordiliselt pikk lõunapaus Tsärkmäe talu lähistel ning kohalikule arhitektuurile pühendatud peatud Veskijärve kaldal. See on nüüd juba teine Veskijärv, see mis asub Krabi asulas. Tundub üldse, et eestlasi on järvedele nimepanekul vaevanud kohutav nimepuudus, sest kes jõuaks üles lugeda kõiki Lina, Veski ja teisi sarnast nime kandvaid järvi Eestimaal. Samas on see märk meie esivanemate praktilisest mõtteviisist, mis ajendas nimetama asju kohta iseloomustavate tegevuste, ehitiste või omadustega. Need nimed on meie ajalugu. Olles telgi püsti saanud, läksime "linna peale", eesmärgiga leida bussipeatus ja kohalikus kaupluses veidi raha kulutada. Tahtsime osta ristsõna, sest eesootav pikk õhtu ähvardas meid tegevusetusega. Ristsõna saime aga mitte kauplusest ostes vaid kaupluse juhatajalt endalt, kes meie häda mõistes oma tütre Kumakese ära andis. Vastutasuks suurendasime poe kassat, lunastades endale raha eest jäätist, mahla ning tüdrukule tahvli šokolaadi. Kuid plaan jääda poe ette pingile istuma ja jäätis nautima kukkus läbi, sest siiani kuiva hoidnud ilm pöördus äkitselt vihmale ja pidime tagasi pöörduma. Olime jätnud sisetelgi välja kuivama ja pidime nüüd kiirustama, et see enne lõplikku läbiligunemist varju alla tõsta. Õnneks ei olnud olukord hull ja magada saime enam vähem kuivas telgis. Õhtu venis oodatult pikaks. Kuna päeval läbitud vahemaa jäi lühikeseks ja koormus väikeseks, polnud magamamineku isu just suur. Rain ja Kaspar lahendasid ristsõna ning mina aitasin neid jõudumööda. Õhtusööki, mis seekord oli eriti rikkalik, sõime kahes osas. Kaheliitrisele potitäiele makaronidele, millele oli lisatud praetud peekonit, tomatipastat ja riivjuustu järgnesid erineva täidisega pannkoogid. Lõpptulemusena saime kõhud nii täis, et vaevalt jaksasime ennast liigutada. Ja ka aeg kulus tegevuse käigus märkamatult. Magama jäime varakult, sest pidime ärkama hommikul kell 4, jõudmaks 6:35 väljuvale bussile. Siinkohal võiks meie seiklusele joone alla tõmmata. Olime kokku läbinud 55 kilomeetrit ja saanud suurel hulgal uusi emotsioone. Tegime nähtust pilte ja panime paika järgmised matkaplaanid. Hommikune buss tuli täpselt ja toimetas meid pikemata Võrru. Sealt saime 10 minutilise ootamise järel Võru-Tallinn kiirliini peale ja ainus mida sellest veel mainida tasub on bussi kõrgus - tegemist oli kahekorruselise eksemplariga. Tagasi kodus olin juba kell 11, kus asusin lahti pakkima varustust ja toimetama igapäevatoimetusi, mille eest põgenemiseks olin matka ette võtnud. Kuid nüüd oli neil teine nägu, sest vahepealsed pingevabad päevad võimaldasid asjadele uue nurga pealt läheneda. Aga Paganamaa jääb mind ilmselt veel pikaks ajaks kummitama.

Paganamaa servas asuvas kummalises maismaaasulas, millele oli antud veelgi veidram merehõngiline nimi “Krabi”, korjasime peale Angmari timuka nimega Adunaphel ja seejärel sisenesime maale, mil selline kena nimi ja mis tervitab enda avastajat otsata üllatustega. Tuleb osata vaid neid üllatusi näha ja täheldada.

Paganamaal pole miski nii nagu paistab. Samas on siin kõik nagu teistmoodi kui mujal. Niiet – mine võta nüüd kinni, mis seal siis päriselt toimub. Püüan kogetut oma nõdra sulega siiski kirjeldada nagu suudan.

Esimene kogemus, mis sundis tähelepanelikumate meeltega ümbruses toimuvasse suhtuma tulenes Angmari timuka poolt Krabi asulas üleelatust. Nimelt oli tal tekkinud keskutelu kohalike elanikega, kellest üks oli Adunaphelile teatanud, et siit bussid ei lähe kuhugi. Milline kummaline olukord! Milline huvitav asula, kuhu bussid tulevad (Adunaphel saabus bussiga muide) sisse, kuid ei välju mitte kuhugi. Omamoodi maailma ots! Lõpp! Loomulikult tekitab selline olukord oma absoluutsuses hulganisti küsimusi (kasvõi näiteks, et – miks küll on see nõnda?), kuid tuleb tõdeda, et need küsimused tekivad siin laua taga, mälestusi kirja pannes. Seal Paganamaal neid küsimusi ei teki, sest seal tundub see kõik loomulik. Sest ütleja silmavaade on selline. Kogu tekst